Dokumentaalfilmini jõudsin tegelikult alles üsna hiljuti. Varem ei köitnud see žanr mind kuigi palju – tundusid olulisemad ja põnevamad teised filmiliigid. Ometi on dokumentaalis midagi väga erilist. Midagi sellist, mis paneb mõtte liikuma ja silmad särama. Võib-olla on see päris elu, päris inimesed ja lood, mida ei pea välja mõtlema, vaid tuleb lihtsalt märgata ja talletada.
Minu esimeseks dokumentaalfilmiks sai juhuse tahtel dokumentaalne autoportree maalikunstnik Ülo Johannes Sarapuust. 27-minutiline film kannab pealkirja „Oota rändajat!“. See film leidis ka tunnustust Eesti Vabariigi 45. amatöörfilmifestivalil Tallinnas, kus see pälvis parima portreefilmi tiitli ning Kultuurkapitali stipendiumi ja Kultuuriministeeriumi rändauhinna. Lisaks tunnistati film ka parimaks tõsielufilmiks ning see sai Max Reikteri nimelise rändauhinna.
Teine suurem töö valmis 2013. aastal, kui Lääne-Virumaa Omavalitsuste Liit soovis ülevaadet maakonna 27 rahvamajast ja klubist. 45 minuti sisse mahtus väga erinevaid lugusid ja olukordi – oli nii rõõmustavaid näiteid kui ka murekohti. See film oli omamoodi läbilõige ühe maakonna kultuurielust.
Kõige suurem ja südamelähedasem dokumentaalprojekt on olnud mitme aasta jooksul MTÜ Rohu Park tellimusel ja eestvedamisel valminud Rohu küla ajaloo talletamine. Kokku valmis kuus filmi, mis talletavad ühe paiga lood, inimesed ja muutumised ajas.
Dokumentaalfilm „Maratoninimesed“ jutustab 10. juunil 2011 Rakveres toimunud esimese suure rahvaspordivõistluse – Ööjooksu – sünnist ja korraldamisest. See on lugu inimestest, ideest ja sellest, kuidas üks sündmus võib kasvada traditsiooniks.
Aastate jooksul on valminud ka mitu Rakvere kultuurilugu käsitlevat filmi:
„Rakvere romaan. Ajalooline tõde või kirjaniku fantaasia?“, Rakvere Teatrikino uue hoone ehitamise saagat kajastav „Kino peab saama“ ning „Viljapead kui mõttejada“, mis räägib Rakvere Reaalgümnaasiumi kingitusest Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks – omaloomingulise orkestreeritud teose sünniloost.
Samuti olen jäädvustanud XXVII laulu- ja XX tantsupeo Tule tulemise teekonda Lääne-Virumaal. Valminud on ka lühidokumentaalfilm „Willane“, mille peategelane Eve tegi oma elus suure kannapöörde – vahetas ametit ja hakkas fotode järgi viltima lemmikloomi. Seegi töö sai tunnustuse XIII LATERNA MAGICA rahvusvahelisel filmifestivalil Jõhvis 2020. Dokumentaalfilmide kategooria I koht.
Laulupeo tule teekonnast valmis veel ka teine film 2025. aastal.
Ja lisaks veel mitmeid eraprojekte, mis ei ole avalikuks näitamiseks.
Mõtlen sageli, et tahaksin lähiajal teha veel mõne lühidokumentaali, eelkõige persooniloo. Aga dokumentaalfilmiga on nii, et kunagi ei tea ette – millised inimesed, lood, sündmused või ettepanekud sind järgmisena ees ootavad. Ja võib-olla just see teebki dokumentaalfilmi tegemise nii põnevaks.
