Dokumentaalfilmini jõudsin tegelikult alles üsna hiljuti. Varem ei köitnud see žanr mind kuigi palju, sest teised filmiliigid tundusid olulisemad ja põnevamad. Ometi on dokumentaalis midagi väga erilist, midagi sellist, mis paneb mõtte liikuma ja silmad särama. Võib-olla on see päris elu, inimesed ja lood, mida ei pea välja mõtlema, vaid tuleb lihtsalt märgata ja talletada.

Minu esimeseks dokumentaaliks sai juhuse tahtel 27-minutiline film „Oota rändajat!“ maalikunstnik Ülo Johannes Sarapuust. Film sai tunnustuse Eesti Vabariigi 45. amatöörfilmifestivalil Tallinnas, kus see pälvis parima portreefilmi tiitli ning Kultuurkapitali stipendiumi ja Kultuuriministeeriumi rändauhinna. Lisaks tunnistati dokumentaal ka parimaks tõsielufilmiks ning see sai Max Reikteri nimelise rändauhinna.

Teine suurem töö valmis 2013. aastal, kui Lääne-Virumaa Omavalitsuste Liit soovis ülevaadet maakonna 27 rahvamajast ja klubist. 45 minuti sisse mahtus väga erinevaid lugusid ja olukordi, oli nii rõõmustavaid hetki kui ka murekohti. See film on omamoodi läbilõige ühe maakonna kultuurielust.

Kõige suurem ja südamelähedasem dokumentaalprojekt on MTÜ Rohu Park tellimusel ja eestvedamisel valminud Rohu küla ajaloo talletamine, mida tegin mitu aastat. Kokku on kuus filmi, mis näitavad ühe paiga lugusid, inimesi ja muutusi ajas.

Dokumentaalfilm „Maratoninimesed“ näitab lugu 10. juunil 2011 Rakveres toimunud esimese suure rahvaspordivõistluse Ööjooksu sünnist ja korraldamisest. See on jutustus inimestest, ideest ja sellest, kuidas üks sündmus võib kasvada traditsiooniks.

Aastate jooksul valmis mitu Rakvere kultuurilugu käsitlevat filmi:

„Rakvere romaan. Ajalooline tõde või kirjaniku fantaasia?“, Rakvere Teatrikino uue hoone ehitamise saagat kajastav „Kino peab saama“ ning „Viljapead kui mõttejada“. Viimane räägib Rakvere Reaalgümnaasiumi kingitusest Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks, omaloomingulise orkestreeritud teose sünniloost.

Samuti jäädvustasin XXVII laulu- ja XX tantsupeo Tule tulemise teekonda Lääne-Virumaal. Valmis ka lühidokumentaalfilm „Willane“, mille peategelane Eve tegi oma elus suure kannapöörde: vahetas ametit ja hakkas fotode järgi viltima lemmikloomi. “Willane” sai tunnustuse 2020. aastal Jõhvis toimunud XIII LATERNA MAGICA rahvusvahelisel filmifestivalil, kus pälvis dokumentaalfilmide kategoorias I koha.

Laulupeo tule teekonnast valmis film ka 2025. aastal. Lisaks olen teinud mitu eraprojekti, mis ei ole avalikuks näitamiseks.

Mõtlen sageli, et tahaksin lähiajal teha veel lühidokumentaali, eelkõige persooniloo. Dokumentaalfilmiga on aga nii, et kunagi ei tea ette, millised inimesed, lood, sündmused või ettepanekud sind järgmisena ootavad. Võib-olla just ootamatused teevadki dokumentaalfilmi tegemise nii põnevaks.