Lääne-Virumaa põhjarannik on minu kodupaik. Täpsemalt Kunda ja selle lähiümbrus. Siinsed puud ja põõsad, vaiksed teerajad ning merekallas oma liivaste randade ja hiiglaslike rändrahnudega on mulle tuttavad juba ammusest ajast. Need on paigad, mille lõhnad, värvid ja hääled on minuga kaasas käinud kogu elu.
Üheks eriliseks paigaks sellel rannikul on Toolse. Küla nimi ilmus esmakordselt kirjalikesse allikatesse 1425. aastal, kuid tõenäoliselt oli see paik olemas juba sajand varem. Juba lapsepõlves, kui veetsin suviti aega Toolsel pioneerlaagris, oli selles paigas midagi seletamatult lummavat. Kõige enam tõmbasid mind muidugi linnuse varemed – nende kiviste müüride vahel tundus ajalugu justkui käega katsutav. Lood mereröövlitest ja jutud maa-alusest salakäigust, mis pidavat viima lausa Rakvere Vallimäele, olid ühe poisikese kujutlusvõime jaoks enam kui piisavad. Nii sai linnusest ja selle ümbrusest minu lemmikpaik.
Kooliajal kujunes Toolse paigaks, kuhu sai ikka ja jälle tagasi tulla. Kevaditi käisime siin klassikaaslastega linde vaatamas, pesades mune lugemas ja meres ujumas. Sai turnitud varisemisohtlikel linnusemüüridel, joostud mööda tuuliseid rannaradu ning õpitud lõpueksamiteks rannamurul, mille lambad olid söönud siledaks nagu golfiväljak.
Selle piirkonna loodus on mind alati kütkestanud – igas vanuses ja igal aastaajal. Kui mul tekkis võimalus minna loodusesse fotoaparaadiga, sai Toolse kiiresti paigaks, mida olen kõige enam pildistanud. Siin on valgus alati natuke teistsugune, meri räägib oma keelt ja tuul kannab endaga kaasa lugusid möödunud aegadest.
Aja möödudes ei ole see paik minu jaoks oma tähendust kaotanud. Vastupidi – Toolse on jäänud paigaks, kuhu on alati hea tagasi tulla. Siin on ilus vaadata päikeseloojangut, jälgida veelindude askeldamist ja pikutada rannaliival, nautides Eestimaa lühikest, kuid erilist suve.
Toolsel on oma aura – midagi raskesti sõnastatavat, mis kandub igasse aastaaega. Kevadine valgus linnusemüüridel, suvine meretuul, sügise vaikne kuldne rannik ja talvine karge rahu loovad iga kord uue meeleolu.
Aastate jooksul on kogunenud päris suur hulk fotosid sellest paigast. Mu hea sõber Kaire Reimus tegi ühel hetkel ettepaneku näidata valikut nendest piltidest läbi aastaaegade tema Toolse kodus, Kati talus, 28. juulil 2025 toimunud koduhoovi seitsmendal kontserdil.
Näitus võeti vastu väga soojalt. Mitmed fotod, mille näitusepildid jäädvustas Reti Kokk, leidsid kiiresti endale ka uued kodud.
See teeb mulle suurt rõõmu. On hea teada, et need Toolsel püütud hetked kõnetavad ka teisi – nii nagu see paik on kõnetanud mind juba lapsepõlvest saadik.
