Lääne-Virumaa põhjarannik, täpsemalt Kunda ja selle lähiümbrus, on minu kodupaik. Sealsed puud ja põõsad, vaiksed teerajad ning merekallas oma liivaste randade ja hiiglaslike rändrahnudega on mulle tuttavad juba ammusest ajast. Need on paigad, mille lõhnad, värvid ja hääled on minuga kaasas käinud kogu elu.

Üheks eriliseks paigaks sellel rannikul on Toolse. Küla nime mainiti esmakordselt kirjalikes allikates 1425. aastal, kuid tõenäoliselt oli see asula olemas ka vähemalt sajand varem. Juba lapsepõlves, kui veetsin suviti Toolsel pioneerilaagris aega, oli selles paigas midagi seletamatult lummavat. Kõige enam tõmbasid mind muidugi linnuse varemed, sest nende kiviste müüride vahel tundus ajalugu justkui käega katsutav. Lood mereröövlitest ja jutud maa-alusest salakäigust, mis pidavat viima lausa Rakvere Vallimäele, olid ühe poisikese kujutlusvõime jaoks enam kui piisavad. Nii sai linnusest ja selle ümbrusest minu lemmikpaik.

Kooliajal kujunes Toolse paigaks, kuhu sai ikka ja jälle tagasi minna. Kevaditi käisime seal klassikaaslastega linde vaatamas, nende pesades mune lugemas ja meres ujumas. Sai turnitud varisemisohtlikel linnusemüüridel, joostud mööda tuuliseid rannaradu ning õpitud lõpueksamiteks rannamurul, mille lambad olid söönud siledaks nagu golfiväljak.

Toolse piirkonna loodus on mind alati kütkestanud, igas vanuses ja igal aastaajal. Kui mul tekkis võimalus minna loodusesse fotoaparaadiga, sai Toolse kiiresti paigaks, mida olen kõige enam pildistanud. Seal on valgus alati natuke teistsugune, meri räägib oma keelt ja tuul kannab endaga kaasas lugusid möödunud aegadest.

Aja möödudes ei ole see paik minu jaoks oma tähendust kaotanud. Vastupidi, Toolse on jäänud paigaks, kuhu on alati hea tagasi minna. Seal on ilus vaadata päikeseloojangut, jälgida veelindude askeldamist ja pikutada rannaliival, nautides Eestimaa lühikest, kuid erilist suve.

Toolsel on oma aura, midagi raskesti sõnastatavat, aga see kandub igasse aastaaega. Kevadine valgus linnusemüüridel, suvine meretuul, sügise vaikne kuldne rannik ja talvine karge rahu loovad iga kord uue meeleolu. Aastate jooksul on kogunenud sellest paigast suur hulk fotosid.

Mu hea sõber Kaire Reimus tegi kord ettepaneku näidata tema Toolse kodus, Kati talus, toimunud koduhoovi seitsmendal kontserdil 28. juulil 2025 valikut erinevatel aastaaegadel jäädvustatud piltidest. Näitus võeti vastu väga soojalt. Mitu fotot, mille näitusepildid jäädvustas Reti Kokk, leidsid endale kiiresti uue kodu.

Selline tagasiside teeb mulle suurt rõõmu. On hea teada, et need Toolsel püütud hetked kõnetavad ka teisi, nii nagu see paik on kõnetanud mind juba lapsepõlvest saadik.